juur

See also: juur'

Estonian

Etymology

From Proto-Finnic *juuri. Cognate to Finnish juuri and Votic juuri.

Noun

juur (genitive juure, partitive juurt)

  1. root (part of a tree)
  2. (mathematics) root

Declension
Inflection of juur (ÕS type 13/suur, length gradation)
singular plural
nominative juur juured
accusative juure juured
genitive juure juurte
partitive juurt juuri
illative juurde
juuresse		 juurtesse
juurisse
inessive juures juurtes
juuris
elative juurest juurtest
juurist
allative juurele juurtele
juurile
adessive juurel juurtel
juuril
ablative juurelt juurtelt
juurilt
translative juureks juurteks
juuriks
terminative juureni juurteni
essive juurena juurtena
abessive juureta juurteta
comitative juurega juurtega

Ingrian

Noun

juur

  1. root

Solon
Solon cardinal numbers
 <  1 2 3  > 
    Cardinal : juur
    Ordinal : juuhē
    Adverbial : juure

Etymology

From Proto-Tungusic *ǯube-. Cognate with Evenki дю̄р (ʒūr), Manchu ᠵᡠᠸᡝ (juwe).

Pronunciation
  • IPA(key): /d͡ʒuːr/

Numeral

juur

  1. two
This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.