märk

See also: mark, Mark, and Márk

Estonian

Etymology

From Low German merk, merke.

Noun

märk (genitive märgi, partitive märki)

  1. sign
  2. character (written symbol)
  3. badge
  4. token
  5. mark

Inflection
Declension of märk (type riik)
singular plural
nominative märk märgid
genitive märgi märkide
partitive märki märke / märkisid
illative märki / märgisse märkidesse / märgesse
inessive märgis märkides / märges
elative märgist märkidest / märgest
allative märgile märkidele / märgele
adessive märgil märkidel / märgel
ablative märgilt märkidelt / märgelt
translative märgiks märkideks / märgeks
terminative märgini märkideni
essive märgina märkidena
abessive märgita märkideta
comitative märgiga märkidega

Derived terms
Compound words

Swedish

Verb

märk

  1. imperative of märka.

Anagrams
This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.